Kaks teed teaduses. Mälestusi ja esseid

Vanema põlvkonna inimestel on veel meeles kunagine romantiline laul „Halloo, Kosmos! – Halloo, Maa…ˮ. Ja kes meist poleks mõnel selge ilmaga õhtul unustanud end vaatama lummavalt siravat Linnuteed. Kosmosest rääkimine, unistuste sõidud tuleviku kosmoselaevadega on tänapäeva peenemate seltskondade moeteema.
Mida on öelda rahvusvahelise mainega kosmoseteadlasel Riho Nõmmikul ilmaruumi ja ka maapealse elu kohta, seda võib lugeda tema raamatust „Kaks teed teadusesˮ. Riho Nõmmik (1936), selge pilgu ja terava sulega kosmoseteadlane (PhD 1998) vaatleb kosmost realistliku vaatenurga alt. Ta kirjutab, kuidas asjad suures ilmaruumis on oma tõelisuses. Ta kirjeldab kosmose ilu ja ilmaruumi täiust, kuid samas selgitab, mispärast on kosmos inimvaenulik keskkond ja miks unistus inimese elust Marsil kuulub täna veel ulme valdkonda.
Raamat hõlmab aega alates aastatest, mil Riho oli Treffneri koolipoiss 1950ndatel kuni ta tõusuni tänase maailma kosmoseteaduse püramiidi tippu. Koolivendade hilisem saatus pakub lugejale uudset teavet. Nõmmik ise lõpetas aga Moskva Ülikooli ja töötas hiljem ülikooli kuulsas tuumafüüsika instituudis. Kosmosefüüsikuna pühendus ta kosmilise keskkonna ja planeetidevaheliste radiatsiooniväljade uurimisele. Tema nime kannab kosmose radiatsioonimudel „R. Nymmik, ISO Standard No. 15390”.
Riho Nõmmik oli aastatel 1996–2003 Moskva Eesti Seltsi esimees. 2017. aastast elab Nõmmik taas Eestis, Tallinnas.
Raamatus leiavad käsitlemist mitmed teemad: Eesti lähiajalugu, eestluse tulevik, akadeemiliste ringkondade suletus (ida poolt tulnud rahvuskaaslastest teadlaste suhtes), ühiskonna tänane lõhestumine, ulmeteooriate arendamine. Autori stiil on sarmikas ja originaalne: otsekoheseid ütlemisi ja ägedat sõnakust mahendab omalaadne nukker huumor (kohati must huumor). Kas kõik on tõepoolest nii, nagu ta kirjutab? – „Kui füüsik valetab, siis tegelikult teeb ta nalja,ˮ ütleb autor peatükis „Füüsik ja naliˮ.
Riho Nõmmik on loomult juurdleja ja ka raamatust paistab selgesti välja tema soov alustada lugejaga diskussiooni.
Kas olla globaalne eestlane või jääda rahvuskaaslaseks?
Missugune oli poliitilise liikumise eripära perestroika lõpuaastate Venemaal?
Kuidas astuti välja Eesti iseseisvuse taastamise eest Moskvas?
Mis on tänapäeva ühiskonna kolm ulmet?
Miks Maa magnetväli meenutab kangesti neid konnapoegi, keda Miku ja Manni kunagi sauna taga tiigi ääres püüdsid?
Inimkonna unistusest „vallutadaˮ Marss – mida ütleb selle kohta loodus?
Riho Nõmmiku teose teine peategelane on tema ema, geograafiadoktor Salme Nõmmik (1910–1988). Sissejuhatus annab ka seletuse raamatu pealkirjale:
Kaks teed teaduses. Üks tee Maal. Teine tee Kosmoses. Üks tee – geograafias. Teine tee – kosmoseteaduses.
Esimene tee – ema, Salme Nõmmiku tee. Teine tee – poja, Riho Nõmmiku tee.
Teed olid erinevad, aga mõlemad teed olid teaduses ja mõlemad teed on kordumatult erilised. Mõlemad olid teerajajad. Mõlemad raiusid teadusetihnikus oma iseseisvat rada.

Salme Nõmmikule on pühendatud raamatus omaette peatükk. Ta oli Tartu Riikliku Ülikooli majandusgeograafia kateedri esimene juhataja 1968–1976, ülikooli geograafiaprofessor 1971–1987, uurijana visa ja eesmärgile pühendunud. Algelisest nõukogulikust majandusgeograafiast, mis käsitles tööstuslik-territoriaalseid piirkondi väljaspool inimest, sai prof. Nõmmiku käsitluses inimgeograafia, kus kesksel kohal inimene oma soovide ja eesmärkidega.
Riho Nõmmik oma emast: „Oma lapsepõlvest mäletan, et kui ma magama heitsin, jäi ema laua taha tööle, ja kui ma hommikul tõusin, leidsin ta tavaliselt ikka töölaua tagant.”
Oma isast: „Minu isa Alfred Nõmmik oli Eesti lennuväe piloot. Kui Vene väed tulid sisse, siis ootas ta paar ööd Lasnamae nõlval. Mõtles, et äkki tahavad Päts või Laidoner Soome ära lennata.”