Vana mehe noorusmälestused

Wilhelm von Kügelgeni (1802-1867) raamat „Vana mehe noorusmälestused“ ilmus esmakordselt 1870. aastal Berliinis. Sellele järgnes lugematul arvul saksakeelseid kordustrükke ja teosest kujunes Saksa kirjandusloo üks populaarsemaid autobiograafiaid. See on olnud tuttav ka haritud eestlastele, näiteks nimetab August Kitzberg oma autobiograafias, et just „see kaunis teos“ inspireeris tedagi oma elukäiku kirja panema.
Wilhelm von Kügelgen sündis 20. novembril 1802 Peterburis, elas lühemaid perioode Eestis, pikemalt Dresdenis ja lõpuks Ballenstedtis, kus tal kümne viimase eluaasta jooksul valmis mälestusteraamatu käsikiri, mis trükivalgust nägi alles postuumselt. Kuigi W. von Kügelgen oli akadeemiliselt koolitatud kunstnik, ei ole siiski tegu kunstiraamatuga, vaid 19. sajandi kahe esimese kümnendi ajaloosündmuste, seisuseühiskonna, mõtteviisi ja elulaadi kirjeldustega mikrotasandil. Südamlikult soe, humoorikas ja filosoofiliste mõtisklustega vürtsitatud tekst haarab erudeeritud vana mehe vaates Napoleoni ajastu vastasseisud, arutelud religiooni teemadel ja erakordselt rikkaliku ajalooliste isikute galerii. „Vana mehe noorusmälestustes“ on juttu ka elust Ojasoo mõisas ning pisut ka eestlastest 18.–19. sajandi vahetusel, näiteks pärisorisest teenijatüdrukust Leenast, kes Dresdenis elades põdes valuliselt koduigatsust. Lapse ja nooruki suhete kõrval ema Helene Marie, venna Gerhardi ja õe Adelheidiga on raamatus peatähelepanu all isa, tuntud kunstnik, Goethe-portreteerija ning Dresdeni kuningliku akadeemia professor Gerhard von Kügelgen (1772–1820). Isa surm röövmõrtsuka käe läbi paneb lõpp-punkti mälestusteraamatule, mille viimane lause kõlab: „Ja sellega võib langeda loor mu edasisele käekäigule“.
W. von Kügelgeni menuteose eestikeelne tõlge: „Vana mehe noorusmälestused“ on illustreeritud kunstiteoste ja fotodega, mis pärinevad Eesti ja Saksa mäluasutustest. Teksti täiendab tõlkija sisutihe järelsõna, teose nüansse ja ajastu tausta avavad rikkalikud joonealused selgitused