Toraida rahu I

Turaida ehk Toreida vaherahu oli Liivimaa ristisõja ajal, 1212. aasta alguses sõlmitud vaherahu ühelt poolt Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, liivlaste ja latgalite ning teiselt poolt muinaseestlaste (sakalaste, soontaganalaste ja ugalaste) vahel. Raivo Ruusi kaheosalises ajaloolises romaanis „Toraida rahu“ kirjeldataksegi vaherahule eelnenud ja järgnenud perioodi, elu-olu liivlaste ja nende naabrite juures. Süžeest ei puudu ka kosjaskäigud ja muud seiklused. Meie, Audru kandi rahva jaoks muutub romaan eriti köitvaks II osa alguses, kui kangelaste teekond Soontaganale viib läbi meie tänaste elupaikade. Alljärgnevalt katked raamatust (II osa, lk 3-4). „Tahan teid juhatada selle kurjavõitu ja kiusliku Kihlepa Hiirso ja tema käsilaste taludest mööda. Pisukest teelooget pelgamata jõuame hõlbuga Soontaganasse. Küll Soontagana Alemb

Hiirsogi aru pidama kutsub. Kas ta vaid teie poolt pakutavat rahukava vaagimise vääriliseks peab?“ kahtles Tarbo. Iget tundis Hiirsot ja tema riukaid, sest eks Hiirso käsul oli teda Legetore kodutalus tabatud ja seejärel tahetud teda Läänemaale orjusse viia. Ei soovinud Iget Hiirso ja tema salgaga kohtuda. Tarbo väitis endiselt, et Kihlepa Hiirso raevuvat kuuldes Liivlaste saadikutest. Peagi pöörduti Kihlepast päevatõusu poolt mööduvalt kitsalt teelt laiemale, paljudest reejalastest sõtkutud maanteele ja ratsutati läbi mitmest külast. Iget küsis neist viimase nime ja sai Tarbolt teada, et seda Ahasteks nimetatavat. Suurte rabade vahel kulgev tee viivat päris lõpuks koguni Lihula linna. Pikalt pajatas Tarbo maanteest pahemale jääva Neitsiraba laiusest ja põhjatusest. Vanadel aegadel toodud sellele rabale väga palju ohvreid,

et see oma salakavalatesse laugastesse inimesi ei meelitaks. Samuti loodavad ümbruskonna elanikud rabavaimudelt abi põua vastu ning ohverdavad rabale jätkuvalt. Hüvakätt jäävat aga Kare, Laismaa ja Kõima rabad.