Klaaslagi

27.40

“Õunapuud õitsevad, ilma et keegi homse pärast liiga palju muretseks. Kivimäe, Hiiumaa, Keila, Tallinn, Pariis, Kreeta – kuus paika aegruumis, mis kunagi ei ristu, kuid ometi paralleelselt kulgevad paratamatu apokalüpsise suunas. Hommikust saab õhtu, päevadest nädal, kuudest aastad ja aastatest eimiski.”

Kolme naise eri ajastutel kulgevad teed on käänulised ja ettearvamatud. Lõpuks seisavad nad aga sarnaste valikute ees. Kas jääda ellu või anda alla? Kas olla ohver või sellest keelduda? Kas astuda tundmatusse või hoopis tagasi? Kas minna või jääda? Valikute virvarris on lihtne iseend kaotada ja leppida paratamatusega. Vägivald, häbi, ootused ja tegelikkus põrkuvad vastu klaaslage, mis vaatamata ajarännakule 30ndatest tänapäevani on endiselt visa purunema.

Hanna Kangro (snd 1986) on nullindatel tärganud Värske Rõhu ja kirjandusrühmituse Purpurmust org uue laine autor. Kirjutanud peamiselt luulet ja avaldanud kogu “Kolmeteistkümnes kääne ehk kõik Kalamaja tänavad” (2012). “Klaaslagi” on tema esikromaan.