Kodutalu

Oma debüütromaanis „Pöörake ümber mu igatsus“ („Vänd om min längutan“, 2016) kirjutab Ann-Luise Bertell Pohjanmaa inimestest, kes emigreerusid Ameerikasse. Romaan põhineb tema sugulaste kodumaalt lahkumise kogemustel. Oma teises romaanis „Kodutalu“ („Heiman“, 2020) kirjutab autor neist, kes jäid Soome ja talusid sõdu ning neist saadud traumasid. Teos, mis käsitleb Soome 20. sajandi ajaloo põhiprobleeme, põhineb Ann-Luise Bertelli vanavanemate lool. „Kodutaluˮ räägib tavalistest inimestest, kes teevad tavalisi asju. See on Soome ja eriti soomerootslaste lugu: sõdadest räsitud inimesed, eriti mehed, katkised hinged, joomine. Ning (eestlastelegi tuttav) oma talukoht, mida tuleb pidada, ükskõik kui raske see ka pole, ja pärandada järgmistele põlvedele. Teosel on sarnaseid jooni „Tõe ja õigusega“, kuigi see pole nii mastaapne, rääkides muuhulgas juurest, traditsioonidest, truudusest ja kasinusest. Bertelli romaani on võrreldud ka Väinö Linna triloogiaga „Siin Põhjatähe all“. Peategelane Elof ja tema väikevend Ivar jäävad varakult orvuks, kuid Elof pärib Pohjanmaal asuva lapsepõlvekodu ja see on alles, kui ta sõjast naaseb. Elof armub oma surnud sõbra naisesse Olgasse ja abiellub temaga. Elof ja Olga võitlevad, kuid abieluõnne tumestab Elofi poolt toime pandud reetmine. Elofi unistused purunevad aastate jooksul korduvalt. Kui südametunnistuspiinad ja sõjamälestused muutuvad valusaks, püüab ta valu maha juua, nagu seda on ajaloo jooksul teinud tuhanded Soome mehed. „Kodutalu“ on ka lugu naistest, kes peavad vastu ja jäävad ellu. Hoolimata sellest, et suur osa romaani sündmustest keerleb Elofi ümber, on Olga see kalju, millele igapäevaelus toetutakse. Autori sõnul olid naised sageli „perepead“, kes vastutasid rahaliste vahendite eest ning hoolitsesid kõige ja kõigi eest. Ann-Luise Bertelli „Kodutalu“ on pälvinud lugejate ja kriitikute poolehoiu ja see nomineeriti 2020 Finlandia ja 2021 Runebergi kirjandusauhinnale. Kriitikute sõnul on romaan „kütkestav ja külluslik lugu“ ning Bertelli kiidetakse selle eest, et ta „hoolitseb oma inimeste eest õrnalt isegi siis, kui nad seda ei vääri“.