Jumalaema kirik Pariisis

Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi – ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise.

Võimalik, et seda tuhmunud sõna – SAATUS – meenutasid paljud ka a 2019, kui Jumalaema kirikus puhkes tulekahju. Ehitisedki on saatuse meelevallas ning ajaks, mil Victor Hugo oma kuulsa romaani kirjutas, oli kirik juba oluliselt kahjustatud. Hirmus, et kirik võib maa pealt kaduda, valmis ood arhitektuurile.
Igal tegelasel selles loos on oma saatuslik suhe Jumalaema kirikuga. Inetu küürakas Quasimodo saab saatuse tahtel endale kasuisaks ülemdiakon Frollo ja kasuemaks Jumalaema kiriku enda. Mustlasneiu Esmeralda saatus on olla ilus ja paradoksaalsel kombel on tema õnnetus olla armastatud. Teda armastab Gringoire, kellega ta „abiellub“, et päästa mees elukutseliste kurjategijate viha eest. Esmeraldat ihaldab võimas kirikuametnik Frollo, kelle tsölibaadivanne lendab aknast välja, kui ta näeb neidu tantsimas. Esmeraldat armastab ka kellamees Quasimodo, kellele neiu halastab ja pakub vett, kui küürakat kiriku ees avalikult mõnitatakse ja karistatakse.
Esmeralda saatus on olla inimlikkuse katse- ja komistuskiviks, aga iroonilisel kombel teeb katse auga läbi vaid ebardlik olend Quasimodo, kes suudab eneses leida inimliku tunde – armastuse.