Sootuks teised saared. Krimilugu 18. aastasajalt

Ühes kõrvalises sadamakõrtsis Hiiumaal tapetakse öömajaline… Iseenesest juba haruldane sündmus tavaliselt nii vaiksel ja rahumeelsel saarel! Kuid sealsamas saarel oma ametikohustuste tõttu ka kõiki kuritegusid juurdlema pidav jutustaja põrkab otsekohe palju erakorralisematele asjaoludele. See ajalooline kriminaalromaan kompab žanripiire ja ületab neid korduvalt. Ühtlasi on tegemist ajasturomaaniga, sissevaatega alul Hiiumaa, seejärel laiemalt Eestimaa ja Revali linna ning lõpuks impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi ellu aastal 1760, koos oma ajale iseloomulike staatika ja dünaamika, lootuste ja ängiga.

Salakantseleilased pöörasid surnukeha ümber, karjatasid kiledalt nagu ühest suust ja vaarusid paar sammu tagasi.
„Ei saa öelda, teie ausus!“ ähkis üks, samuti mitu korda risti ette lüüa vehkides.
Pappide jorin vaikis kui lõigatult. Vaatasin ka ise. Surnukeha mõlema käe näpud olid sõrmenukkideni otsast näritud, nii käed, suu kui ka kogu nägu mustja paakunud verega koos.
„Elusast peast maetud, alles hiljaaegu surnud,“ tähendas Šeškovski mu kõrval peaaegu rahulolevalt. „Esimest korda näen sihukest asja… Eks inimene õpi… Küllap uinutatuna või maani purjus päi. Pärast ärkas juba hauas üles ja… Ümberringi veel tühi maa, ei siin kuulnud teda küll keegi…“ osutas ta taamal laiutava veel mitte lõplikult valmis pühakoja sinakate seinte ja kuldsete kuplite poole. „Kui see ikka on meie mees, see õige mees!