Kindral Aleksander Tõnisson. Mälestused

2020. aastal möödus sada aastat Eesti Vabadussõja lõpust ja Tartu rahu sõlmimisest. Vabadussõjas juhtis Viru väerinda kindralmajor Aleksander Tõnisson – Eesti rahvusväeosade üks loojaid ja juhte, kes pälvis sõjaliste teenete eest kõrgeima järgu autasu – Vabadusristi. Raamatu ilmumisega tähistatakse karismaatilise väejuhi ja riigimehe Aleksander Tõnissoni 145. sünniaastapäeva, mis oli 2020. aasta 17. aprillil.

Kogumik sisaldab Vabadussõja legendaarse väejuhi kindral Aleksander Tõnissoni omakäeliselt kirjutatud mälestusi ja kirjeldusi Vabadussõjast, märkmeid Eesti kaitseväe arengust esimese iseseisvuse ajal, tähelepanekuid eestlase loomusest, mõtteid ajast ja ajastust. Lisaks isikuloole on see ka raamat Eesti ajaloost aastatel 1917–1941.

Kindral Aleksander Tõnisson oli mees, kes:
– juhtis kõige tähtsamat rindelõiku kogu Vabadussõja kestel. Tugeva distsipliinitunde ja kõrge töövõimega ohvitser
– mõtles lahingumöllus loogiliselt ja kainelt, otsustas kiirelt ega kartnud kunagi vastutust
– suutis Vabadussõja lõpus karmide korraldustega ära hoida kohutava tüüfustaudi leviku Eesti kaitseväes ja rahva hulgas
– pühendas riigi rajamise hädaohtlikumatel aegadel Eestile oma tulise rahvusmeelsuse, raugematu tahtejõu ja parimad püüded.

Pärast Vabadussõda oli kindral Tõnisson vaheldumisi Eesti armee 1. ja 3. diviisi ülem ning ühtlasi ka Sõjanõukogu liige. 1920. a. juulist oktoobrini oli ta Eesti valitsuse sõjaminister, hiljem ka kaitseminister. Ta oli rahuajal mõjukamaid Eesti kaitsepoliitika kujundajaid. Et temast on aegade jooksul väga vähe kirjutatud, võib selle mälestusteraamatu lisaväärtuseks pidada eesmärki tuua kindral Aleksander Tõnissoni tähendus Eesti ajaloos unustusest esile.

Raamatust võib leida paljude Tõnissoni kaasteeliste põnevaid mälestusi temast. Näiteks kirjutab kolonelleitnant Jaan Lepp kindralist üsna ootamatus rollis – temast kui 1931. a. Virumaa laulupeo organiseerijast. Vaatamata kindral Tõnissoni ülirangele hoiakule väejuhina oli ta samas tuntud ka mehena, kes hoidis oma sõjamehi, kes mõistis nalja ja tegi seda meelsasti ise. Sellekohased näited on kogutud teose alapeatükki „Kindrali vigurid”.

Raamat sisaldab ka fakte ja sündmusi, mil kaitseväe kõrge ohvitser Aleksander Tõnisson oli tsiviilis ehk Tartu linnapea aastatel 1934–1939 ja Tallinna ülemlinnapea 11. detsembrist 1939–27. juulini 1940.

Eesti-aeg oli otsa saanud, 1939. aasta sügis tõi Eestisse Nõukogude sõjaväebaasid ja hiljem ka kõik muu. 28. juunil 1941 tegi NKVD sõjatribunal otsuse: kindral Tõnisson kuulub mahalaskmisele. Ta hukati Tallinnas 30. juunil 1941.

Kindral Aleksander Tõnissoni mõtteid raamatust:
Esimese Eesti rahvuspolgu ülemana olin kommunistidega, kes Vene riigis juba 1917. aasta suvega alates väga mõjuvat osa etendasid, teravasse vastuollu sattunud. Kommunistid olid nimelt ihust ja hingest Eesti Rahvuspolgu loomise vastu. Nad nägid õigustatult selles polgus võimsa jõukoondise tekkimist kommunismi ja kõige muu korralageduse vastu. Nende korduvad katsed polku sisse tungida, polgu meeleolu mõjutada, polgu vaimu vapustada ei annud tulemusi. Esimeses Eesti polgus koheldi kommuniste vankumata karmusega.

Linnapea Aleksander Tõnisson Tartu põllumajandusnäituse avamisel 1937:
Põllumeeste seltsid on esinenud rahvusliku iseteadvuse kasvatajatena, nad on rahvast kandnud kuni autonoomia nõudmiseni, iseseisvuse manifestatsioonini, legendaarsete Vabadussõja lahinguteni ja lõpuks kuni vaba Eestini.

1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Vahur Karus raamatu saatesõnas:
Ma soovin lugejale huvitavat lugemist ja mõtisklusi koos kindral Tõnissoniga, kelle elusaatus peegeldab Eestimaa esimest omariikluse perioodi. Eestimaa on kaitstav, kui vaid leidub kindla meelega inimesi.

Raamatus kasutatud materjalid ja fotod: Aleksander Tõnissoni lapselapselapse Anneli Sif-Kruusi erakogu, Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, DIGAR, Tallinna Linnaarhiiv, Eesti Rahva Muuseum.

Koostaja Aimar Kuldvere, toimetajad Sirje Endre ja Leho Lõhmus, kujundus Kadi Pajupuu.