Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal

Kuidas saada punasest veinist valget ja millega tohterdada joogikõlblikuks riknenud vein? Missuguste vürtsidega timmiti vanal ajal klaretti ning milliste rohtudega tehti särtsakamaks mõdu? Miks tasus ajada viina ka tatrast või valgetest ubadest? Mismoodi pidi õlle maitseomadusi parandama see, kui vaate lasti mõnda aega põldu mööda ringi vedada?

Jook võis kesk- ja varauusajal olla nii janukustutaja ja tujutõstja kui ka arstirohi ja tõveallikas. Arvati näiteks, et koirohuõlu teeb head maksale ning soe piim reinveiniga on kasulik põrnale. Viinas nähti tõhusat vahendit inimeste ja ka loomade ravimisel, muu hulgas usuti, et mõõdukas koguses tarvitatuna tugevdab see närve ja tõstab söögiisu.

Raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal tutvustab kohalikke jooke ja joomakombeid ajavahemikust u 1200–1800. Vaadeldakse jookide valmistamist ja tarbimist, uute valmistamisviiside ja retseptide levikut, kombeid ja rituaale ning väärtushinnanguid. Ühtlasi tähistavad need kuus sajandit siinse ühiskonna teekonda kõva joomise hindamisest mõõdukuse ja parajuse poole ning kainuse ja karskuse väärtustamise juurde.

Iga ajastu kujundab oma eripärase joogivaliku ning suhtumise jookidesse ja joomisse. Joogikultuuris saavad kokku mitu teemat: majandus, ideoloogia, terviseõpetus, keskkond, kunst, kultuurisuhtlus, teadus ja tehnoloogia. Paratamatult kätkeb joogikultuur vägijookide lugu, mis viib keeruliste ja tundlike teemadeni, sest inimese suhe alkoholiga on läbi ajaloo olnud komplitseeritud. Samas on joogikultuur ikka ja alati ka lugu jookidest endist, nende maitsest, värvist ja aroomist, samuti jookide-alase asjatundmise ja peene maitse kultiveerimisest.

Inna Põltsam-Jürjo on ajaloolane, filosoofiadoktor, Tallinna Ülikooli vanemteadur. Tema peamine uurimisvaldkond on kesk- ja varauusaja argikultuur ning linnaajalugu.