Merle Karusoo. Tunnistamisi. Mõtteid ja esseid

Raamat sisaldab valiku lavastaja, õppejõu ja eestlaste elulugude koguja ning talletaja Merle Karusoo (1944) mõtetest, esseedest ja kõnedest aastatel 1985–2019. Oma dokumentaallavastusi on ta nimetanud tunnistuste andmiseks.
Valgetähe teenetemärk (2001), riigi elutööpreemia (2018). Ta on akadeemilise ühenduse Eesti Elulood liige.

Merle Karusoo mõtteid:
Üks õige asi, mida mina tean Põhiseaduse Assamblee tööst nimetada, oligi see hetk, kui Hando Runnel püsti tõusis ja ütles, et põhiseaduses peaks see kirjas olema, et töö on kõige väärikam eneseteostuse viis.
Ajast aega, aastasadu on metsa langetatud ainult talvel, ja mitte sellepärast, et soojal ajal olid teised tegemised, vaid et puidu väärtus on suurim, kui teda ei raiuta elusast peast, ja et metsa väljavedu külmumata maal hävitab pinnase struktuuri. Aga meil on, nagu on: kõike tarvis kiiremini ja rohkem, meie looduselt armuandi ei palu ja pealegi on meil plaanid.
Kui inimene kõrvalt vaatab, mida kõige sagedamini kilbile tõstetakse – see on ju tavainimese seisukohalt solvav. Arvamusliidreid on tehtud rikkuritest, kelle esimese miljoni päritolu ma ei tea; arvamusliidreid on tehtud poliitikutest, kes mõne aja pärast ärisse suunduvad või kohtu alla antakse; arvamusliidreid on tehtud omaloodud staaridest, kellest ma ka aastate pärast aru ei saa, kes nad siis õigupoolest on ja millega tegelevad.
Minevikuga on alati nii, et kõigil on väga palju ühist, see tuleb lihtsalt üles leida.
Ega ju midagi rohkemat siin ilmas ei olegi, kui kokkulepped inimeste vahel ja neist hoolimine, nendega arvestamine.
Esmakordselt ilmub selles raamatus Tallinna Ülikooli Sajandi Vilistlase Merle Karusoo tekst „Palvekiri Kuningale” 18. märtsist 2019. Tekst oli kirjutatud TLÜ 100. aastapäeva kontsertetenduse „Vabaduse tuul” tarvis, kuid jäi “lavastusliku kontseptsiooni tõttu lavastusest välja, kuna stilistiline erinevus teiste kõnedega oli silmatorkavalt suur”.