LOORIGA JA LOORITA

Raamat tutvustab pruudiloori kui sümboli kujunemise lugu ja traditsioone Eestis. Mõrsjaloor kui pruudi olulisim aksessuaar ei ole siiski päriselt moemaailma tegemistest kõrvale jäänud ning lisaks sümboolsele tähendusele on ka suuremad või väiksemad variatsioonid olemas loorimoes. Raamat annab sellest ülevaate aastakümnete lõikes alates 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani. Kuna raamatuke on pühendatud Linda Vildele, Eduard Vilde kauaaegsele elukaaslasele, abikaasale ja omas ajas väga julgele ning kindlameelsele naisele, siis leiab siit ka loo kuulsa kirjaniku kaasadest. Vilde ütlemised naistest ja abielust on raamatu teemalõikude vahepaladeks. Olulise täienduse ja teadmise annavad 12 pruudilooriga seotud vahvat lugu elust enesest. Pulmapildid, mida raamatus on rohkesti, on pärit fotomuuseumist ja erakogudest ning näha saab ka Mari Kanasaare moeeskiise.
Kui eestlaste uskumused välistasid pruutkleidi isetegemise, siis mõrsjaloori on pruut ajast aega võinud ise valmistada või kanda vanematelt, sugulastelt päranduseks saadud loori. Omaaegne moeajakiri Siluett sisaldas 1965. aastal lisaks kandmisõpetusele ka lõikelehte pruudiloori valmistamise lõigetega. Kalleid käsitsi tehtud pitsloore pärandati vanasti emadelt tütardele.
Kuigi ühiskonnas suureneb vaba kooselu vorm ei ole tänapäeval karta, et pruudiloori kandmise võimalus kaduma kipub. Uuringud näitavad, et Eesti ühiskonnas hinnatakse abielu kõrgelt, sest see toetab traditsioonide püsimist ja on kõige parem viis partnerile oma pühendumust tõestada.
„Abielu on pidev, kui ta on õnnelik, ja ta on õnnelik, kui ta on registreeritud looduse perekonnaseisuametis.”
Tsitaat Vilde novellist „Casanova jätab jumalaga”