MAAILMATEATER

„Maailmateater. Kaartide põnev sünnilugu“ on raamat maakaartide ja atlaste ajaloost. Vaimustavas jutustuses teadusest ja maailma kujutavatest piltidest, kunstist ja tehnikast, võimust ja ambitsioonidest, praktilisest vajadusest ning tundmatuid maid puudutavatest kaugetest unistustest viib Thomas Reinertsen Berg meid kiviaja inimeste müstiliste sümbolite juurest tänapäeva GPSi ja Google Earthini. Teel kohtame visionääridest geograafe, vapraid maadeavastajaid ning kaardiajaloo tundmatuid kangelasi. Raamatu illustratsioonid on erakordselt uhked, siit leiab kaarte, mis demonstreerivad maailmanägemise erinevaid viise alates Vana-Kreeka oletustest kuni keskaegse usuni, renessansiaegsetest eksperimentaalsetest teaduslikest kaardistustest meie digitaalse tänapäeva välkkiire infovahetuseni. Teos võtab kokku enam kui kolme tuhande aasta jooksul tehtud jõupingutused maailma kaardistamiseks. Haarav lugemine kõigile kartograafia- ja ajaloohuvilistele. Thomas Reinertsen Berg (sünd 1971) on Norra kirjanik ja ajakirjanik. Oma debüütteose „Maailmateater“ eest pälvis ta 2017. aastal Brage auhinna parima aimekirjandusteose kategoorias. „Ma lihtsalt pean naerma, kui mõtlen kõigile, kes on kõige ebamõistlikumal moel juba joonistanud maailmakaarte. Okeanost kujutavad nad kui jõge, mis voolab ümber Maa, ja Maa teevad nad ümmarguseks, justkui oleks see sirkliga tõmmatud, ja Aasia näeb neil välja nagu Euroopa.“ HERODOTOS, 5. saj eKr. „Maailm oli jagatud kolmeks osaks. Lõunast ja läänest kuni Vahemereni ulatuvat osa nimetatakse Aafrikaks, selle kaugeim osa on päikese tõttu nii kuum, et seal kõrvetab. Mandri teine osa ulatub läänest ja põhjast merre, seda nimetatakse Euroopaks või Eneaks ning põhjaosa on nii külm, et seal rohtu ei kasva ja keegi ei saa seal elada. Põhja pool üle ida kaugel lõunas asub Aasia; selles maailma osas on kõik, mis on kaunis ja ilus, ja niidud, kus maa annab saaki, kulda ja kalliskive; seal on ka maailma keskpunkt.“ SNORRI STURLUSON „Noorem Edda“, u 1220. „Tundub, et automatiseerimine tuli, et jääda. Näib, et mõned kartograafia põhiülesanded võivad tulevikus olla enamjaolt automatiseeritud ja et aja jooksul toodetavate kaartide mahtu suurendatakse, samal ajal kui kulusid vähendatakse.“ WALDO R. TOBLER, 1959