Söö ilma hirmuta

Miks tekib justkui üleöö allergiline reaktsioon toiduainest, mida oleme aastakümneid muretult söönud? Mis vahe on toiduallergial ja -talumatusel või -tundlikkusel, nagu paljud seda nimetavad? Milliseid tervisehädasid peetakse ekslikult toiduallergiaks või -talumatuseks? Millist rolli mängivad toiduallergia- või talumatuse puhul meie geneetika ja keskkond? Millised on parimad meetodid toiduga seotud reaktsioonide diagnoosiks, raviks ja toimetulekuks?
Sarnaselt paljudele teistele oli ka raamatu „Söö ilma hirmuta“ ühe autori, dr Ruchi Gupta esimene kokkupuude toiduallergiaga jahmatav. „Ühel päeval mängis mu poeg oma õega, süües samal ajal pähklivõi ja moosiga saia. Poiss oli viiene ja tüdruk aastane. Poeg oli ilmselt kogemata oma kleepuvate sõrmedega tüdruku suud ja nägu puudutanud. Tütre näole tekkis kiiresti lööve, mis levis mööda kaela ja keha, ning sellele järgnes oksendamine. See oli ühtaegu šokeeriv ja hirmutav. Kirjeldatud päev muutis minu ja mu tütre elu igaveseks. Sellest hetkest alates sai toiduallergia ohjamisest ja uurimisest minu jaoks lakkamatu töö,“ kinnitab astma epidemioloogia, toiduallergiate ennetamise ning ravi vallas murranguliste teadusuuringute poolest tuntud teadlane.
Söömine on osa elust, millest pole võimalik loobuda. Toiduallergia või -talumatus võib oluliselt kahandada elukvaliteeti, tuua lisakulusid, piirata toiduvalikut ning põhjustada eluohtlikke reaktsioone. Kusjuures tõsine toiduallergia, -talumatus või muu sarnane seisund võib välja arendada mis tahes hetkel meie elus: epidemioloogilised uuringu näitavad, et ligi pooled allergilised reaktsioonid avalduvad esmakordselt alles täiskasvanueas.
Kui toit muutub ühtäkki millekski, mida karta, võib elu võtta sünged toonid. Raamatu „Söö ilma hirmuta“ eesmärk on kaotada hirm toiduga seotud tervisehädade ees. Hirm, mis painab meid väljas söömise ja reisimise ees; hirm, mis ei luba meil lasta oma last laagrisse või sõbrale külla. Juhtnööre jagub nii lapsevanematele kui ka koolitajatele, aga eelkõige kõigile neile, kes vajavad ise toetust, et tulla toime toidust tingitud tervisemuredega.