Eesti kunsti ajalugu 6- 1.osa, 1940-1991

Pool sajandit – 1940–1991 – oli Eesti totalitaarsete võõrvõimude poolt ikestatud, olles lühikest aega natsliku Saksamaa, aga pea­miselt Nõukogude Liidu valitsuse all. Nõukogude režiimi kunstipoliitika oli keerulisem, kui totalitaarsuse mõiste eeldab. Võimude eesmärk oli kasutada kunsti propaganda­vahendina, kuid ainult sunniga polnud selle saavutamine võimalik. Stalinismi võimutsemise aegset, aga veel enam hilisemat kunstielu seletab paremini võrdlus absolutistliku seisusliku ühiskonnaga, kus riigivõim iga seisust ja eluala omamoodi patroneeris, kehtestades neile küll nõudmised, keelud ja piirangud, kuid võimaldades ka privileege ja andes teatud kindlustunde. Teisiti kui turumajanduslikus demokraatlikus ühiskonnas toimus kunsti rahastamine ja eksponeerimine ning teistsugune oli kunstikriitika ja kunstnikke koondava organisatsiooni roll.

Okupatsioonide aeg on pärandanud väga erinevaid kunstiteoseid, näiteks selliseid, mis püüdlikult täitsid võimude tellimust, aga ka selliseid, mis võimumeelse pealkirjaga õigustasid vormiuuendusi või peitsid opositsioonilist allteksti, kõige rohkem aga selliseid, mis oma esteetilise kvaliteediga olid vastukaaluks Nõukogude tegelikkusele. Okupatsioonide vältel loodud kunsti tähendust, tema loovust, uuenduslikkust ning suhet kehtinud piirangute ja nõudmistega saab mõista ainult loomisaegset ühiskondlikku ja kultuurikonteksti arvestades.

50 võõrvõimu aastat Eestis ei olnud kaugeltki ühesugused, selle aja jooksul muutus oluliselt ka kunstipoliitika ja kogu kunstielu. Seetõttu on eesti kunsti ajaloo selle poolsajandi jälgimisel ja periodiseerimisel poliitiliste muutuste arvestamine vältimatu. Materjal ongi vastavalt jaotatud. Käesolev 6. köite esimene osa käsitleb iseseisvuse kaotamist, lühikest Saksa aega, paguluse algust, stalinismi pealetungi ja sellele järgnenud Nõukogude süsteemi lõtvumise ajajärku.