Meie kodulinnud Kanakari ja lestadega bande

Astusin linnuaeda, ühes käes telefon ja teises söödapang. Otsekohe piirasid näljased linnud mind ümber ja ämbri äärtele hakkas maanduma kanu. Äkki kaotasin tasakaalu ja hetk hiljem vedelesin siruli maas, telefon lennanud tont teab kuhu ja minu peal, minu kõrval, igal pool olid söödagraanulid. Nii ma seal siis lamasin, selili sita sees, kaetud õnnelike kanadega, kes nokkisid minu pealt sööki nagu elusalt liualt.
Raamatu autor Katrin on viisteist aastat kasvatanud kanu, parte, hanesid, pärlkanu, vutte, broilereid ja kalkuneid. Alustanud armastusest lindude vastu, on ta kasvanud nelja kana omanikust mitmesajapealise linnukarja pidajaks – ja jõudnud ringiga tagasi pisikese hobikarja juurde.
Raamatus avaneb tema elukestva õppimise lugu. Kuidas teha nii, et kodulindudel oleks hea? Kas erinevaid liike võib kokku panna? Mida kanadele süüa anda? Kuidas hoiduda haigustest ja mis aitab kiskjate vastu? Huvi ja kirega on autor oma linde jälginud, teinud tähelepanekuid ja jagab neid nüüd lugejaga. „Kui keegi mõtleb minu kombel linna selja taha jätta ja alustada elu maal koos loomade ja lindudega, peab ta mõistma, et päris tihti tuleb maal ennast ületada ja teha asju, mis on rasked ja ebameeldivad. Loomad ja linnud vajavad talitamist ka siis, kui oled haige või väsinud.“