Meie sibullilled

„Sageli oleme aias oleme kahekesi. Koerale meeldib abiks olla. Mina istutan lillesibulaid. Kuni satun mullarahe alla. Minu sõber on taevani rõõmus ja ülipüüdlik. Perenaine mängib kõige põnevamat
mängu: otsi peidetud asi üles! Siuh-säuh kaevavad käpad sibula välja. Igaks juhuks tasub seda natuke ka näkitseda. Keelamise peale paneb koer sibula peenrale tagasi. Aga kui perenaine tähele ei pane,
on tulus hiilida oma väljakaevatud saagiga mujale ja see maha matta. Perenaine saab aru ja kukub küsima: „Mõnna, jälle on sul nina mullane. Mille sa nüüd maha matsid?“ Aga vastust ta kunagi ei
saa. Tangot tantsitakse kahekesi. Perenaisele peab jää ma äraarvamislust.“

Sibullilled, olgu siis üksainus ajatatud nartsiss potis või kakssada tuhat tulpi pargis, on osa elamise rõõmust. See raamat ei ole sibullillede entsüklopeedia, see on raamat rõõmust ja tänutundest. Sekka kasulikke ja lihtsaid näpunäiteid. Autor Aune Past usub, et õnnetunne nakkab lugemisel.