Helgoland Kvantrevolutsiooni mõtestamine

1925. aasta juunis põgenes heinaallergia all kannatav 23aastane Werner Heisenberg Helgolandile – puudeta, tuulest räsitud saarele Põhjameres. Just seal tabas teda taipamine, milles seisneb kvantmehaanika võtmeküsimus. Tänu sellele on meil nüüd tehnoloogiaimed ja tuumaenergia, kuid teooria ise on endiselt segadust tekitav, mõistatuslik ja tuliste arutelude objekt.
„Helgoland“ on lugu kvantfüüsikast ja selle säravatest noortest rajajatest, kellest said ühed kuulsamad Nobeli auhinna võitjad. Meisterlik jutuvestja ja teadlane Carlo Rovelli kirjeldab võistlevaid tõlgendusi ja pakub välja oma teooria, et maailm koosneb põhiliselt suhetest ja sündmustest, mitte püsivatest osistest. „Helgoland“ on lummav teekond, mis on täis imesid ja naudingut, muutes arusaama universumist ja meie kohast selles.
Teadusfilosoof Enn Kasak: „Maailm tundub olevat vahel kiuslik või lausa kuri, sealsamas võib ta olla tulvil ilu, lootust ja igatsust. Mõnigi arvab, et füüsika sõidab sellest kõigest traktoriga üle ja õpetab igeriku äti häälega, kuidas „asjad tegelikult on”.
Carlo Rovelli raamat „Helgoland“ lööb teadmiste turuplatsilt minema nii arvamusterohke pealiskihi kui ka sügavalt juurdunud arusaamad. Selgub, et kui me tahame saada mõttekaid vastuseid, siis polegi ilmne, kuidas tuleks maailma kohta küsida. Lugu saab alguse Helgolandi saarel, kus seati paika kvantmehaanika vundament. Rovelli räägib arusaadavalt ja kaasakiskuvalt, haarates füüsika teekonnal endaga kaasa rohkes kultuuriloolises kastmes pehmendatud filosoofiat. Selgub, et küsimuse „Mis on päriselt olemas?“ asemel tuleb hoopis küsida: „Mis toimub?““