Minu Valga

Piirilinn. Ühislinn. Kaksiklinn. Justkui kaks õde, kes koos ja kõrvuti kasvanud, kõike kogenud. Kauge ja kahanev kant. Ääremaa või mitte? Üks linn, kaks riiki. Suur perspektiiv! Eesti lõunavärav, Läti põhjavärav.
Küllap tähistab Valga enamiku eestlaste jaoks eeskätt paika, kust saab edasi Lätti – mina polnud mingi erand. Kuni saabus pealinna vurle jaoks võimalus end proovile panna tolles tundmatus väikelinnas. Väikelinlikku depressiivsust ma siin ei kogenud, küll aga teatavat turbulentsi ning elasin üle mõningaid mullistusi. Tajusin kaduviku nostalgiat keset inimtühja agulitänavat ja juugendmajade ümber ning hingasin sisse tuleviku tuuli Pedeli paisjärvede vahel ja kaksiklinna tuksuvas linnasüdames.
Avastasin end ka Läti Valka poolelt ja Karula kuplite vahelt, müttasin saunas ja rokiklubis, kohates pärisinimesi siin ja seal. See on minu lugu – poolfiktsioon – ühest iseäralikust linnast, mida ei aja segamini ühegi teisega, kuna ta ei mahu raamidesse.