Pulmasekeldused

Rootsi Hamlet“ Stig Dagerman (1923–1954) oli kirjanik, keda iseloomustab kompromissitus, see tähendab üks neist kirjanikest, kelle elu ja kirjanduse vahele on pea võimatu piiri tõmmata. Tema kirjutamine algas varases teismeeas, kui ta teada sai, et tema vanaisa, kelle talus oli ta veetnud oma esimesed üheksa eluaastat, kuna ema ta kolmenädalaselt sinna maha oli jätnud, ühe külahullu poolt surnuks oli pussitatud. Just siis tundis ta esimest korda, et peab kirjutama. „Sellest ei tulnud küll midagi välja peale mõne armetu rea, mille ma häbist puruks rebisin. Aga mulle tundub, et just sellest häbist, sellest jõuetusest, sellest leinast tärkas minus tung saada kirjanikuks, saada kellekski, kes suudaks rääkida, mis tunne on leinata, olla olnud armastatud, jääda üksi.“ Mõned aastad hiljem sai alguse tähelend, mille jooksul avaldatust on seni eesti keeles ilmunud novellivalimik „Öö mängud“(1964), romaan „Kes kõrvetada saanud…“ (1989) ja reportaaž „Saksamaa sügis“ (1998). Tema kirjutamine lõppes juba enne, kui ta pärast pikka loomevõimetuse perioodi endalt 31-aastasena elu võttis. Dagermani autoripositsiooni võiks üldistavalt iseloomustada kui lakkamatut köielkõndi, mida saadab halastamatu teadlikkus nii olemise hirmutavast pidetusest kui ängistavast paratamatusest, nii põhjatusest, mis kõiki eraldab kui põhjast, mis on kõigil üks; teadlikkus, mis endas siiski mingi seletamatu ja pealtnäha võimatu võimaluse kuumust peidab, igatsedes hetke, mil kuumus talumatuks muutub, nii et vastandid üheks sulavad, nii et kõik andeks antakse. See on köielkõnd, mis võib viia nii ülima üksinduse kui ülima lepituseni, nii enesetapu kui suure kirjanduseni. „Pulmasekeldused“ jäi Dagermani viimaseks romaaniks, ometi võib aga just seda pidada üheks tema kõige helgemaks teoseks, kus, nagu on öelnud autori kaasmaalane Olof Lagercrantz, „ka kõige räpasem särab, kui seda puudutavad huumor ja kaastunne.“