Šveitsi tütar

Genfi järv, 1951: Delphine vaatas mehele otsa, puudutas sõrmeotstega ta põske ja suudles teda. Safiiridega tiaara sädeles nende kõrval. „Jah,“ sosistas ta viimaks mehele. „Ma abiellun sinuga, Florian. Kui sa leiad selleks võimaluse, siis ma luban, et abiellun sinuga.“

London, olevik. Georgia hoiab haruldast roosat safiiri peopesal ja silmitseb sädelevat kivikest hommikuvalguses. See jäeti talle Hope’s House’i, mis oli hooldekodu vallalistele emadele, kelle beebid anti lapsendada. Kuidas on see seotud tema suguvõsa minevikusaladustega?

Georgia üritab safiiri unustada, sest ta süda on kunagistest haavadest alles hell. Kui aga selgub, et juveel on pärit hindamatu väärtusega tiaara küljest, mis kuulus kunagi Itaalia kuninglikule perekonnale, hakkab seda ümbritsev salapära teda paeluma. Ainus võimalus on sõita Genfi järve äärde, et kohtuda seal mehega, kes päris selle vapustava tiaara oma vanaisalt.

Järve kaldal asuvasse linna jõudes räägib sümpaatne Luca talle, et on aastaid kadunud juveeli otsinud. Ta kibeleb teada saama, kuidas see Hope’s House’i sattus. Veetes koos päikselisi päevi muutuvad Georgia ja Luca lähedasteks. Nad avastavad Delphine’i ja Floriani kirgliku ning traagilise armastuse loo ja saavad teada, miks oli Delphine sunnitud langetama hävitavate tagajärgedega valusa otsuse.

Kas aastakümneid vana saladus lõhub kõik, mida Georgia enda elu kohta teadis? Või aitab Delphine’i vaprus ka temal avada oma süda ning rajada koos Lucaga uus elu?