Hüvasti, relvad

„Kui inimesed räägivad tragöödiast, siis nad mõtlevad midagi suurt. Aga elu ise on tragöödia.“ – Ernest Hemingway

Hemingway autobiograafiliste sugemetega romaan „Hüvasti, relvad“ on armastuslugu, mis sünnib sõja keskel ja lõpeb vaikuses, mis kõlab valjemalt kui kahuripauk.

Ameeriklasest leitnant Frederic Henry ja briti medõde Catherine Barkley kohtuvad esimese maailmasõja verises kaoses. Nende suhe on kirglik, habras ja lootusetult inimlik – nagu valgus, mis püüab tungida läbi kahurisuitsu.

See lugu ei räägi mitte üksnes armastusest, vaid ka kaotusest, hirmust ja vaprusest jääda inimeseks. Iga lehekülg on täis vaikseid küsimusi: kas armastus suudab ellu jääda, kui maailm kokku variseb? Kas inimene saab põgeneda sõja eest, kui see elab tema sees?

Paljud kriitikud on pidanud seda raamatut parimaks sõjaromaaniks läbi aegade, ent pärast esmailmumist 1929. aastal keelati see mitmes riigis, sest kujutas sõda kriitilises valguses ja sisaldas julgeid seksuaalseid vihjeid.

ERNEST MILLER HEMINGWAY (1899-1961) oli üks 20. sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Raamatu „Hüvasti, relvad“ kirjutas ta kõigest 29-aastaselt, ilmutades üllatavat elutraagikat ja küpsust; romaani õige lõpu leidis ta siiski alles pärast mitutkümmet katsetust.