Anna Haava Ma lähen üle nõmme

ANNA HAAVA (15. X 1864 Haavakivi talu, Pala v.–13. III 1957 Tartu), eesti kirjandusklassik, elas oma 92 eluaasta jooksul läbi paljusid aegu Esimesest ilmasõjast peale. Ta nägi Vabariigi sündi, Vabadussõda, Teist maailmasõda… Ta elas üle mitmeid möödunud sajandil maailma laastanud hirmsaid taude, oli vahepeal ise haige, oli haiglas, tervenedes aga ikka ja jälle kirjutas, kirjutas… Anna Haavas püsis kõikidel aegadel tulevikku suunatud lootus, et luuletaja looming, luulelaul elab üle maise elu, on igavikuline.

Väike Anna kasvas üles ilusa looduse keskel, lapsepõlvekodu mälestused kajastuvad hiljem sageli ta luules ja jutustustes. Tema luulepärand ulatub ligi 700 luuletuseni, millest üle kahesaja on viisistatud. Anna Haava on rahva laulik. Mitmed ta luuletused on jõudnud laulupidude kavasse, nagu „Me oleme põhjamaa lapsed”, „Ei saa mitte vaiki olla”, „Kui sa tuled, too mull’ lilli”, „Meie” jpt. Haava luulet kannab rmastuseigatsus, mis on kirglik, sest on ehtne, ja õrn, sest on diskreetne. Aga siin on ka teravat pilget, tulisust ja jõudu.

Me elame täna harjumatult võõras olukorras, eriolukorras, kus riigipiirid sulguvad, inimeste liikumine on piiratud, kaitsvaks üksnes koduseinad. Anna Haava valikkogu “Ma lähen üle nõmme”, mis sisaldab tema mõtteid, luulet ja jutte, pakub lugemisel vaikset ja rahustavat mõtiskelu, viib minema kartused ja üksildustunde.

“Pimedal ajal maa ohtlikul ristteel on
Anna Haava laulnud kandlel, hoiatades ja
juhtides rändajaid, sünnitanud ilurõkke
nukrate südametes,” kirjutas arst ja kirjamees Juhan Luiga sada aastat tagasi.
Ja ta lisas, et Haava looming oma inimesi armastava sisuga on tervendav ja kindlustunnet pakkuv. Just sellest kõneleb ka Anna Haava enda mõte, täna nii päevakohane:
“Üksmeel naeratab, kui torm ja tuuled üle tema pää käivad. Sest kõik, keda üksmeel ühendanud, saavad kangelaseks.” (Anna Haava. “Peotäis tõtt”, 1900.)