Ärkveloleku tavatus

õiglustunne

osaduse väike veli

käe otsas kiikamas kuristikku

„Ärkveloleku tavatus” on Vootele Ruusmaa neljas luulekogu. See järgib autori varasemat autofiktiivset joont, keskendudes tundepildile, emotsionaalsele ähmasusele ja moraalsele paradoksile. Luule-mina vaatleb käesolevat aegruumi kõrvaltvaataja positsioonist, ei anna hinnanguid, vaid püüab mõista portreteeritavat inimest või hetke. Antud materjali puhul annab kammertooni sõda ja sellega kaasnev tumedus, väsimus, segadus ja tuntav hirmufoon.