Ma nägin päiksepaistet vihmasajus

onetti, 13. sajandi Sitsiilias leiutatud luulevormi, on vahel peetudki armastusluuletuse sünonüümiks. Luulevormi kirjutas kuulsaks Dante Alighieri lembesonettidega Beatricele, üle terve vana Euroopa sai armastussonettide kirjutamisest aga lausa massimood tänu Francesco Petrarca „Laulude raamatule“. Ehkki selles luulevormis on kirjutatud sajandite jooksul kõikvõimalikel teemadel, võib armastust pidada sonettide peateemaks.
Mõistagi seondub armastus eelkõige kaunite tundmustega, kuid lembesonettides avaneb palju kirevam tundegalerii – rõõmu ja ülevuse kõrval leiame valu, hingepiina ja ängi, armukadedust ja vihagi. Kallimat on jumalustatud, ent teda on nähtud ka saatanliku võrgutajana. Esineb igatsevaid ohkeid, kirglikke õhkeid, kaineid arutlusi armastuse, abielu ja armatsemise üle. Armastusega saab ka palju nalja.
Siinne kogumik koondab armastussonettide tõlkeid alates esimestest selles vormis kirjutatud luuletustest kuni tänapäevasteni, haarates kahekümnest keelest kokku 104 poeedi loomingut. Eesti keelde on need sonetid tõlkinud 55 silmapaistvat luuletõlkijat. Valimik koondab 308 luuletust, nende seas 66 uut, seni ilmumata tõlget.
Raamatu on koostanud Rebekka Lotman ja Laura Pääbo, väljaanne sisaldab lisaks koostajate saatesõna sonetivormist ja tõlgetest, järelsõna armastuse kujutamisest sonetivormis ning luuletajate tutvustusi. Luuletused on esitatud kronoloogiliselt, võimaldades uurida armastuse tähenduse teisenemist ajas.