Sügishommikute tuunjas valgus

Eesti luuletaja ja tõlkija Ants Paikre ei alahinda oma lugejat. Tema kujundikeel on nagu kõlisev kristall – selgetooniline ja läbipaistev,kuid prismana mõttekiirte valgusmänge korraldav. On öeldud, et Paikre on valinud lühima tee luule juurde, uskudes, et ka lugeja on läbi elanud midagi samasugust ning puudab temaga oma mõttemaailmas kaasa liikuda. Valikkogu “Sügishommikute tuunjas valgus” tsüklid “Aastaring”, “Eluring”, “Tundering” ja “Mõttering” peegeldavad Ants Paikre elutööd luuletajana, tsükkel “Sõprusring” aga tema teekonda luule tõlkijana.

AUTOPORTREE

Pool elu kulus
mul selle haiku peale –
kolm kurdu laubal.
(Ants Paikre, “Sügishommikute tuunjas vaikus”, lk. 83)

Aino Kallas
AUTOPORTREE

Need silmad on vaadanud sügavikku,
see suu on tundnud mürkviljade maiku,
see süda on leegitsend lõpuni,
on küllastund, nautides maailma rikkust,
on kogenud puurivat valugi,
ta ümber on surmavaikus.
Ei häiri tusk ega arm enam teda,
kuid siiski ta tuksub, kui oodates – keda?
(“Sügishommikute tuunjas vaikus”, lk. 184.)