Neliteist, hirm ja rõõm

Sellel pildil olid kaks väga noort inimest, Liiseli ema ja isa, nagu vanaema oli hariliku pliiatsiga foto tagumisele nurgale lisanud. See väga kulunuks vaadatud foto ise oli vanaemale saadetud umbes viisteist aastat tagasi ja sellele oli kalligraafilises kirjas lisatud tekst: Ema, me saame lapse! Nii sai Liisel teada, et see laps oligi tema ise ja kogu lugu, mille ta vanaema vanadest fotodest oli kokku pannud, oli tegelikult tema, Liiseli enda teekonna algus.

Iga inimese teekonna algus on ainukordne. Sel teel on paitavaid puudutusi ja häirivaid mükse, raskeid kukkumisi ja lamama jäämist, aga ka tõusmist ja trotsi. See on ühe tüdruku lugu, tema teekonna algus, hirmud ja rõõmud. See on ka lugu ühest perekonnast, tema vanadest ja noortest, koos olemisest ja lahku minemisest, armastusest ning tõelisest, lahutamatust sõprusest.