Pärlikee ja pudelkõrvits

4.20

Ratsutanud järjekordse tunni hääletus vihmamärjas metsas, peatas kohtunik Di hobuse ja silmitses murelikult tihedat lehestikku oma pea kohal. Ta nägi vaid tillukest lapikest tinast taevast. Iga hetk võis uduvihm muutuda suviseks paduhooks, kohtuniku must müts ja mustaga servatud pruun rüü olid juba märjad ning ta pikk habe ja põskhabegi läiklesid niiskelt. Kui ta lõuna paiku külast teele asus, seleltati talle, et valides metsatee igal hargmikul parempoolse teeharu, jõuab ta Jõelinna aegsasti enne õhtueinet. Küllap oli ta kusagil valepöörde teinud, sest oma arust oli kohtunik nüüdseks ratsutanud juba tubli neli tundi, peale hiigelpuude ja tiheda alustaimestiku midagi muud nägemata ning kedagi kohtamata. Tumedaksniiskunud puuokstel ei häälitsenud enam ükski lind ja märgade kõdunevate puulehtede lõhn tundus imbuvat rõivastesse. Pühkides kaelaräti nurgaga habet, mõtles kohtunik süngelt, et sootuks eksida oleks üsna ohtlik, sest ümberringi hämardus juba ja mets laius jõekallastel paljude miilide ulatuses. Polnud sugugi võimatu, et tal tuleb öö veeta lageda taeva all. Ohates tõmbas kohtunik korgi suurelt pruunilt pudelkõrvitsalt, mis tal punatutilist nööri pidi sadula küljes kõlkus, ja jõi sellest sõõmukese. Vesi oli leige ja seisnud maitsega.

Kategooriad: ,