Teel inimlikkuse aega

Inimese ajalugu on lühike. Võrreldes elu evolutsiooniks kulunud ajaga moodustab see kõigest 0,000025 protsenti. Seega on inimkond piltlikult öeldes lapseeas, mil näib põnevana mängida tuletikkudega, häbeneda hea olla, sest seda võidakse nõrkuseks pidada ja tajutakse, et kõige tähtsam on olla tugev, võimalikult teistest vägevam. Kui on vaja peab ka kuri olema, et kardetaks. Parimaks enesekaitseks peetakse rünnakut.

Helenistliku ajastu kreeka filosoof ja ateist Epikuros (341 – 279 eKr) oli esimene, kes tõstatas kurjuse probleemi küsimusega: kui Jumal on kõikvõimas, miks on ta loonud inimese, kes võib palju kurja teha? Vastaksin Epikurosele: Jah, ta võib küll, aga ei tarvitse.

Universumi alguseks peetakse Suurt Pauku, millest on nüüd möödunud 13,8 miljardit aastat. Sellele järgnes dünaamiline evolutsiooniline areng, mille käigus sündis 4,5 miljardit aastat hiljem meie koduplaneet Maa ja Päike. Kulus veel sadu miljoneid aastaid kui tekkisid esimesed elutunnustega organismid, mis olid täis elu- ja paljunemisetahet. Nii sai alguse tänaseks ligemale 4 miljardit aastat kestnud elu evolutsiooniprotsess, mille tähtsaavutuseks oli arenguvõimelise mõistusega ja algavate vaimse elu tunnustega inimese ilmumine. Seda oligi Universumi Looja kavandanud ja ta lõi inimesele ka loodusrikka koduplaneedi Maa. Aga inimest ootas ees ootamatult suur väljakutse – Looja oli inimkonnale andnud voli ja vabaduse ise oma elu korraldamiseks ja valikuvõimalused oma saatuse kujundamiseks. Oleme jõudnud selle pika, paljutõotava ent kiusatusterohke teekonna vastutusrikkasse ajajärku.

Kui arvata, et kõik, mida inimesed teevad on Jumala poolt juba ette määratud, siis osutuks inimkonna eksisteerimine (vähemalt inimloogikast lähtudes) mõttetuks ja seda mitte üksi inimese vaid ka Jumala seisukohast. Tegelikult on inimkonnale antud vabadus enda teostamiseks, abiks südametunnistus, õiglustunne ja hingetajuvus. Lisaks eluõpetus, kuidas inimesed peaksid nendele antud vabadust kasutama, millistest eetilistest väärtustest lähtuma ja teadvustama, et kannavad vastutust oma tegude eest.

Nimetatud kontseptsioonist lähtudes on raamatul mitu eesmärki.

Esiteks – arendada teadusele tuginevat seisukohta, et Universum, meie koduplaneet, elu ja inimese tekkimine on kujunenud pika evolutsiooniprotsessi tulemusena, vastavalt transtsendentse superintelligentse Looja – Jumala poolt paika pandud loodusseadustele.

Teiseks – põhjendada seisukohta, et inimkonnale on antud võimalus läbi tarkuse ja humanismi saavutada elu kõrgeim tasand – jõuda inimlikkuse aega.

Kolmandaks – juhtida tähelepanu tõsiasjale, et kõik humanistlikud maailmausundid on oma süvaväärtuste poolest sarnased, väärivad vastastikust
tunnustamist ja koostööd. See oleks ka heaks eeskujuks lõhestunud ja vaenavale ilmalikule maailmale.

Neljandaks – keskenduda põhjustele, mis on inimkonna positiivset arenguprotsessi pidurdanud ja selle jätkusuutlikkust ohustama hakanud – inimkond ja religioonid on otsustavate valikute lävel.

Raamatu eksklusiivse osana ilmub Evangeeliumiharmoonia, mille koostamist algatas asüürlasest varakristluse apologeet, teoloog, filosoof ja askeet Tatianus, kes juba 170. a. pKr koostas Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumi alusel „evangeeliumiharmoonia”, mida nimetas Diatessaroniks. Eesmärgiks oli koondada evangeeliumides sisalduvad Jeesus Kristuse mõtted ja teod üheks tervikuks, sest kõikides nimetatud evangeeliumides kirjeldatakse valdavalt sarnaseid sündmusi. Nimetatud raamatust on säilinud fragmente. Käesoleva raamatu autor on evangeeliumiharmoonia koostamisel lähtunud luterlikus usuruumis kasutatavatest evangeeliumidest.

Raamatus käsitletakse erinevaid religioone ja uskumusi, mistõttu tahan kinnitada, et olen kõige pühaks peetava suhtes lugupidav. Aga ma ei pelga väljaütlemast oma arvamusi ja esitan neid tekstis vahel ka kommentaaride näol. Loomlikult võivad mõned neist tekitada erimeelsusi, aga see tuleb avameelsele arutlusele vaid kasuks.

Tekstis kasutatud liitväljend „Looja -Jumal” tähendab seda, et selle all on mõeldud nimelt Universumi ja elu loojat. See ei riiva ühegi religiooni Jumala ega filosoofilis- religioosse õpetuste rajaja üleloomulikke võimeid ja pühadust.

Kuigi käesoleva raamatu läbivaks teemaks on inimareng rõhuasetusega religioonidele, on raamatu peatükid käsitletavad eraldiseisvatena. Seetõttu esineb raamatus faktide- ja mõttekordusi.