Mesinike lood elust, loodusest, mesilastest ja mesindusest

Mesindusest on tänaseks eesti keeles juba nii palju raamatuid ilmunud, et nendest saaks kokku kohe väikese raamatukogu. Kuid seda raamatukogu sirvides jääb sealt midagi justkui puudu… Puuduva otsimisel ütlesin mesinikele, et ma uurin seda, mis jääb kirjapandud teadmise taha. Üsna tihti sain vastuse: „Enamik asju jääb kirjapandud teksti taha.” Sealt siis hakkasingi teemadega hargnema ja nendest harudest sündisid käesoleva raamatu alapealkirjad. Meid ümbritsev liigirikkus on küll otse, küll kaudselt seotud meie endi tegevusega. Teiste liikidega koos elamine ja nendega arvestamine on nüüd üha tähtsamaks teemaks tõusnud. Meie inimestena tahame ju korrastada ja kodustada oma ümbrust ja tänaseks ületab kodustatud loomade arv kordades metsikute loomade kogumassi. Kõige arvukamalt on loomadest aga putukaid ja me Euroopas oleme kodustanud vaid ühe neist – Euroopa meemesilase. Siiski pole meemesilase kodustamine jõudnud nii kaugele, et ta inimesele kuuletuks, ta käitub ja areneb ikka oma ürgsete instinktide järgi. Me võime ju mõelda, et kontrollime teda, aga ka tema kontrollib oma peremeest, kui nii võib öelda. Instinkt minna puurist välja vabasse loodusesse inimesest sõltumatult elama on tal ikka alles. Mind huvitas, kes on see inimene ise, kes jääb sinna mesilase ja mee vahele. Kes on see, kes mesilaste kodustamise protsessi püüab lõpule viia ja seda putukat rohkem mõista. Mesilaste vaatlemisest, nende vaatluste mõtestamisest ning mesilastega suhtlemisest on nõus kõik mesinikud tundide viisi rääkima….