Reisimuljeid vanadest Baltimaadest

Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest. Seppo Zetterberg (1945) on tänapäeva tuntumaid soome ajaloolasi, Jyväskylä Ülikooli üldajaloo emeriitprofessor ja endine Soome Instituudi juhataja Eestis. Eesti keelde on tõlgitud suur hulk tema raamatuid, sh „Eesti ajalugu” (2009), „Maailma ajalugu” (2015), „Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil” (2017) ja „Konstantin Päts ja Soome. Unistus kaksikriigist” (2021).