PASTORAAT. ÜHE BALTISAKSA SUGUVÕSA LUGU

Baltisakslaste, sealhulgas baltisaksa vaimulike rolli Eesti ja eestlaste elu kujundamisel on mitmeti tõlgendatud. Valdavalt on neid peetud vallutajate ja võõra võimu esindajateks – ja seda nad kahtlemata olidki. Ometi ei tohiks täiesti tähelepanuta jääda nende tegevuse teine tahk: töö, mida baltisaksa vaimulikud tegid eestlaste seas koolihariduse ja kirjasõna levitamise ning hoolekande vallas. Oli vaenu ja vastuolusid, ent tihtipeale tuli ette sedagi, et baltisaksa pastor pälvis maarahva siira armastuse ja lugupidamise.

Lugupidamise olid ära teeninud kahtlemata kõik kaheksa sugupõlve Hoerschelmannide soost vaimulikke, kes tegutsesid Eesti alal ligemale kolmsada aastat. Tüüringi pastori Johann Heinrich Hoerschelmanni poeg Ernst August Wihelm saabub Eestimaale 1768. aastal, et hakata õpetajaks Tallinnas, Gustav Adolfi rajatud gümnaasiumis. Neliteist aastat hiljem järgneb talle vend Johann Heinrich. Kuni aastani 1939 annavad Hoerschelmannid nii eestlastele kui ka siinsetele sakslastele kirikuõpetajaid – hingehoidjaid ja -harijaid, kes saadavad selle maa rahvast hällist hauani. Hoerschelmannid ristivad, leeritavad, laulatavad, matavad, lohutavad ja jagavad lootust. Nad edendavad kooliharidust, arendavad musitseerimisoskust ja annavad olulise panuse kohalikku saksakeelsesse ajakirjandusse. Nende tegevusväli ulatub Tallinnast Vändrani ja Viljandist Pühalepani. Hoerschelmannide kaheksandasse põlvkonda kuuluv Paul-Gerhard naaseb koguni veel kord Eestisse, et juhtida aastatel 1996-1998 rektorina EELK Usuteaduse Instituuti Tallinnas ning rajada siin pastoraalseminar.