Filosoofilised kirjad

17.95

1720. aastate teises pooles sõidab noor paljulubav dramaturg ja poeet Voltaire (1694–1778) Inglismaale, kuhu ta jääb paariks aastaks. Seal tutvub ta naaberriigi edumeelse poliitilise süsteemiga, religioosse tolerantsiga, uute teaduslike ja filosoofiliste teooriatega ning mõistab senisest teravamalt oma kodumaa vajakajäämisi nii poliitilises kui ka vaimses plaanis. Nende tähelepanekute pinnalt kirjutab ta kohe pärast reisi raamatu, mis saab 1734. aastal Prantsusmaal ilmudes pealkirjaks „Filosoofilised kirjad”. Raamat tekitab elava debati, ent peatselt see keelatakse liiga julgete mõtteavalduste pärast, autor ise peab minema sisepagulusse.

„Filosoofilised kirjad” koosneb 25 kirjast, mis käsitlevad mitmesuguseid Inglise ühiskonna-, usu-, kunsti- ja vaimuelu aspekte. Raamatu lõpetab Voltaire’i terav kriitika Pascali „Mõtete” aadressil. Teost on põhjendatult nimetatud valgustusajastu manifestiks, sest selles on kokku võetud paljud põhimõtted, mis olid olulised valgustusajastu filosoofidele. Raamat märkis pööret Voltaire’i elus, seni üksnes kirjandusele pühendunud literaadist sai ühiskondlikult aktiivne mõtleja, üks valgustusajastu mõjukamaid kirjamehi.

Kategooriad: ,