SUGU JA SUNDUS KOLMES PRIMITIIVSES ÜHISKONNAS

Ameerika kultuuriantropoloog ja arvamusliider Margaret Mead (1901–1978) veetis võrreldes oma kaasaegsete antropoloogidega palju aega välitöödel ja püüdis hoiduda objektistavast suhtumisest oma uuritavatesse. Tema käsitlused on leidnud vastukaja veel aastakümneid peale autori surma, eriti aruteludes selle üle, mis on tähtsam kas loodus (geenid) või kultuur (keskkond). Käesolev köide põhineb Meadi välitöödel Paapua Uus-Guineas, kolmel eraldatud saarel elavate hõimude juures, kus meeste ja naiste rollid olid erinevad. Arapeši kultuuris olid nii naised kui ka mehed hoolivad ja koostööaltid, mundugumori kultuuris olid nii naised kui ka mehed agressiivsed. Tšambuli kultuuris olid naised domineerivad ja mehed emotsionaalselt sõltuvad.
Mead näitas, et paljugi sellest, mida toona peeti bioloogiliseks, tulenes hoopis kultuurist. Tema uurimused aitasid sotsiaalteadustesse tuua soorollide sotsiaalse konstrueerituse mõiste ja olid seega põhjapanevaks materjaliks soouuringute arengus.