See on hullem, kui ma kartsin!

Puberteet on üleminekuaeg nii lapsele kui vanemale. Enne seda oli meil laps. Pärast seda on meil noor täiskasvanu. Vahepeal? See võib olla hullem, kui me kartsime! Ning tõtt-öelda juhtub, et meiegi kaotame enda üle kontrolli.
Me ei tunne oma last enam ära. Ta muutub ülitundlikuks ja sulgub oma tuppa. Ta kuulutab oma vabaduseiha – ja paigaldab oma uksele luku. Ta nõuab järjest rohkem iseseisvust – ja ei saa hakkama lihtsategi asjade korraldamisega. Tema arutlused on täis maailmatarkust – ja järgmisel hetkel käitub ta täiesti ebaküpselt. Mis puutub ohtude hindamisse, olgu need seotud maanteega, narkootikumide või seksiga, siis … sellest pole mõtet rääkidagi! 
Tuginedes tänapäevastele teadmistele aju arengust näitab autor, et teismeiga on ajule ääretult haavatav aeg, kuid ühtlasi oluline arenguaken, õppimise seisukohast tohutu potentsiaaliga aeg. See on fantastilise arengu, suuremeelsus- ja entusiasmipuhangute, sotsiaalse hõivatuse, ülevoolava armastuse ja andeplahvatuste aeg. Meie, vanemate töö on seda kasvavat aju kaitsta, toetada ja tema vajaduste eest hoolt kanda.
Kuidas siis säilitada sel keerulisel ajal armastav suhe lapsega, kasvatada temast vastutustundlik täiskasvanu ja rakendada parimal moel tema ajus peituvaid võimeid?
Raamatu psühhoterapeudist autor annab selleks rohkesti empaatilisi soovitusi. Nagu sama autori kahes varasemaski raamatus, teeb suurepärane koostöö kunstnikuga need nõuanded kergesti loetavaks ja meeldejäävaks.