EESTI KUNSTI AJALUGU III. 1770-1840

Eesti kunstiajaloos tähistab periood 1770–1840 suurte muutuste aega. Paranenud Põhjasõja haavadest, leidis aastakümneiks kultuuri ristteedelt eemale jäänud Läänemere-äärne provints 18. sajandi keskpaiku uue alguse, mis tõi Vene impeeriumi saksakeelsetesse ja -meelsetesse kubermangudesse valgustusajastu tuuli. Eestisse jõudsid nii uued ideed kui ka kunstnikud ja arhitektid, keda senine tsunftimeistrite käsitöönduslik tase ei rahuldanud ja kellele kangastusid professionaalse kunstikultuuri kõrgemad tipud.

Võttes üle suurematest kunstikeskustest pärineva maitse ja moe, oli kunsti ülesanne kinnitada siinse rahvakillu kuulumist lääne kultuuriareaali. Koloniaalvõimu tingimustes andis see kogu perioodile mõningase elitaarse hoiaku, rõhutades suurte sammastega mõisahoonete ja neid ümbritsevate vaikeluliselt idülliliste maastikega ajastule iseloomulikku tahet liikuda edasi harmoonia ja terviklikkuse suunas. Ajajärgu üheks olulisimaks märksõnaks on utoopia, pürgimine kättesaamatu poole. Sellele kujundavad siinsetel aladel paratamatu raami keerukad ja vastuolulised suhted kosmopoliitilise kunstikultuuri ning kohalike poliitiliste ja sotsiaalsete olude vahel.

Käesolev köide toob lugeja ette värvika ja mitmekesise pildi selle perioodi erinevatest kunstiimpulssidest. Linnaehituse ja arhitektuuri kõrval pälvivad tähelepanu maalikunst ja skulptuur, mis said innustust Euroopa kõrgelennulistest ideedest ja leidsid oma koha piirialale iseloomulikus sisemiselt pingestatud, kuid vormiliselt huvitavas kunstikultuuris, milles igal üksikul artefaktil on oma kordumatu sisu ja tähendus.