Naistemehe memuaarid

Selle loo materjalid andis mulle mu sõber Mart Musimägi. Suurt patakat pastakaga täis kirjutatud paberihunnikut mulle andes ütles ta, et kuna olen hea “kirjatsura”, siis tehku ma sellest pahnahunnikust selgeltoetav lugu, et see lugejate ette tuua: „Siin on tõesti, mida lugeda ja palju ka sellist, millest õppust võtta, et mitte korrata neid vigu, mis loo tegelased oma elus on teinud,“ ütles Mart.

Sõbrale ei saa ju ometi eitavalt vastata ja nii ma siis selle asja käsile võtsingi.

Sõber Mardi juttu on siin üsna vähe. Peamiselt on kirjas tema sõbra Raido Kägupuu päevikust kogutud mälestused.

Hakkasin siis lugema ja algul tundus see päevik igavavõitu. Mõtlesin juba, et loobun kirjutamisest – ei paku mulle huvi ja küllap ka lugejatele mitte. Aga kusagil saatuslikul 13. leheküljel toimus äkiline pööre, asi muutus vägagi huvitavaks ja seda põnevust jätkus kuni lõpuni.

Panin need mälestused kirja võimalikult täpselt ja jätsin muutmata ka seal olnud mõned väljendid, mis pole just kõige sobivamad viisakas seltskonnas kasutamiseks, aga ma ei tahtnud midagi muuta, sest siis poleks see olnud aus päeviku kirjutaja suhtes ja vast aitavad needki mõista autori hingeelu.

– Teet Metsakaru