Õhtute pimedad õnned

29.50

Deooliuse luule kannab endas vaikset, meditatiivset ja ajatut hingust – see on hääl minevikust, mis elab edasi tänases päevas. Luuletaja ise tajub, et need luuletused on justkui tema endise mina läbi kirjutatud ja ainult nüüd ilmutatud lugejatele.