Inimolu viletsusest

Innocentius III (enne paavstiks saamist Lotario de’ Conti di Segni; 1160/61–1216) oli keskaja mõjukaim paavst (1198–1216), kes ühe vähesena selle pühitsuse pälvinutest jättis sügava jälje ka keskaja kirjanduslukku. Tema kõige tuntum ja hinnatum kirjatöö on noore kardinalina 1195. aastal kirjutatud traktaat „Inimolu viletsusest“. Seda lühikest teost võib pidada vaimseks harjutuseks askeetilise ja monastilise kirjanduse traditsioonis, mille põhiaines on pahede ja vooruste analüüs. Sellise järelemõtluse siht on iseenda seisundis selguse saavutamine, mis peaks viima meeleparandusele, mõtlemisviisi muutmisele. Traktaat on kirjutatud tundliku käega, seda iseloomustavad täpselt valitud kõlad ja rütmid, alliteratsioonid ja assonantsid, mida tõlkija Marju Lepajõe (1962–2019) on meisterlikult edasi andnud. „Inimolu viletsusest“ kujunes keskajal üheks kõige populaarsemaks ja mõjukamaks teoseks, mida näitab säilinud käsikirjade tavatult suur hulk (üle 700), varased tõlked paljudesse keeltesse ning hilisem tsiteerimine kirjasõnas nii otse kui kaude.