Mina, Narrilinna kroonikakirjutaja

Härra Kolasuu ja härra Tolasuu seiklevad jälle ning Narrilinna kroonikakirjutaja jälgib valvsalt iga nende sammu. Järg raamatule „Härra Tolasuu ja härra Kolasuu maailm”.

„Nii. Nonii. Teile kõigile on teada, et härra Tolasuu, pikk nagu tikk ja väga šikk, silinder peas ning lill rinnas, väljub iga päev majast, mis on madal nagu rohurada, ja jalutab väärikalt mööda meie linna. Jalutab, jalutab ja talutab, ei, mitte koera, vaid oma keppi. Ja kepp nuhutab nagu koer iga posti ja treppi.

Samuti on teile teada, et härra Kolasuu, pikk nagu tikk ja väga šikk, silinder peas ning lill rinnas, väljub iga päev majast, mis on kõrge nagu taeva kaja. Jalutab, jalutab ja talutab, ei, mitte koera, vaid oma keppi. Ja kepp nuhutab nagu koer iga posti ja treppi.

Tänagi on härrade sihtkoht raekoda ehk raatus, kus nad kohtuvad kella all täpselt kell kaksteist. Nii. Nüüd nad sülelevad tormakalt teineteist – ja juba algabki nende seikluste esimene vaatus.“