IDIOOT

1868. aastal trükivalgust näinud „Idioot“ jutustab loo noorest vürst Mõškinist, kes põeb epilepsiat, mille all kannatas ka Dostojevski ise. Pärast Šveitsi sanatooriumis veedetud aastaid naaseb ta kodumaale. Peterburi poole sõitvas rongis kohtub Mõškin kahe võõraga, kellest üks, rikas kaupmehepoeg Rogožin jutustab vürstile oma piinavast armastusest halva mainega iluduse Nastasja Filippovna vastu. Nõnda saab alguse suhtekolmnurk, mille ümber möllavad kired liiguvad vältimatu lõpplahenduse poole…
„Idioodi“ programm on täpselt vastupidine „Kuritöö ja karistuse“ omale: „Idioodis“ on Dostojevski seadnud endale eesmärgiks kirjeldada üdini head, siirast ja omakasupüüdmatut inimest, kes läheb läbi elu, kaitstes humaansuse ideed ja suhtudes vürsti samamoodi nagu teenijasse. „Demokraat,“ ütlevad ühed. „Idioot,“ arvavad teised. Kuid üks on selge: vürst Mõškin vastandub teravalt ülejäänud tegelaskonnale, kelle elu sisuks on raha, võim ja manipulatsioonid.
„Idiooti“ on nimetatud mütoloogiliseks romaaniks. Teost läbivad vihjed uuele testamendile, kõige selgem paralleel on vürst Mõškinil Kristusega ning Mõškini käitumine peegeldab tihti seiku Kristuse elust. Teine kuju, kellega vürsti seostatakse, on Cervantese don Quijote.
„Idioodi“ põhjal on loodud mitu ekraniseeringut. Tuntumad neist on Akira Kurosawa „Hakuchi“ (1951), Georges Lampini „L’Idiot“ (1946) ja Ivan Põrjevi „Idiot“ (1958).

Fjodor Dostojevski (1821–1881), Lev Tolstoi kõrval suurim vene romaanikirjanik, sündis Moskvas sõjaväearsti pojana. Juba lapsepõlves tuli tal kokku puutuda elu varjukülgedega. Kui 1846. aastal ilmus tema esimene jutustus „Vaesed inimesed“, oli tegemist juba küpse kirjanikuga.
1849. aastal mõisteti Dostojevski poliitilistel põhjustel surma, kuid viimasel hetkel andis tsaar armu ning surmaotsus asendati Siberisse sunnitööle saatmisega. Sellele järgnenud loominguperioodist pärinevad meistriteosed „Kuritöö ja karistus”, „Idioot“, „Vennad Karamazovid“.
Dostojevski uurib inimhinge varjukülgi, inimese jumalaotsinguid. Tema romaanide tegelaskujud ei ole kunagi üheplaanilised. „Inimene on saladus,“ ütleb ta. Inimene on alati kahestunud, headus ja kurjus on tema hinges lahutamatud. Dostojevski ei anna oma tegelastele hinnangut, ta laseb neil oma ideedesüsteemi arendada ja üksteisega vaielda, sest ainult nii saab väljendada elu kogu selle keerukuses.
Patriarhaalse tsarismi ja õigeusu kiriku pooldajana kritiseeris Dostojevski teravalt sotsialismi, nihilismi ja väikekodanlikku liberalismi. Ta on mõjutanud paljusid 20. sajandi suuri autoreid ning teda peetakse eksistentsialistliku filosoofia otseseks eelkäijaks. Eesti kirjanikest on Dostojevski avaldanud sügavat mõju eriti A. H. Tammsaare loomingule.